kes varastas jõehobu?

Veedan oma tööpäevi hetkel alevis, emme õla all, mingi müstilise palaviku küüsis mis mind juba nädal aega närinud on. Tahtmise taha on jäänud perearsti vahetamine Tallinnasse ning seetõttu käingi siin pisikeses alevis arstil ja vere prooviks verd loovutamas ning röntgenis 50 km kaugusel. Ebamugav, tõesti. Kuid kordades mõnusam on arstile helistada ning ta teab hoobilt kes sa oled ning sinu haiguslugu, sest olen kohtunud temaga juba sünnist saadik. Luban, et uuel aastal otsin endale uue arsti, kes elab minule hetkel lähemal aga praegu pean läbi ajama vana ning turvalisega.

Uus ja uhke perearstikeskus asub nüüd minu kodukohast täpselt teisel pool alevit (kuid peaaegu selle maja ees kus ma oma elu esimesed 16 aastat elasin) ning sinna jalutab umbes poole tunniga (märgin igaks juhuks, et alev on nii väike, et siin ühistransporti ja taksot ei ole), seega hommikul trotsisin lund ja tormi ning sõitsin arstile rattaga. Milline nauding! Tõsiselt, ma sõidaks vist rattaga läbi talve, kui tee tingimused vähe paremad oleks (ok. -20 ning 100 sm lund saavad takistuseks ka siis).

Pilt on mobiilist.

Teie,
37,5

Küsisin BB käest: “Kas tuled?” Ta tuli ja tõi tule ka rannale. Võttis taskust välja küünlad ning nii olen nüüd ka mina olnud osaline muinastulede ööst. Vaatasime Reiu kandis Pärnu poole ning Reiu ranna poole, kus olid suuremad lõkked, üle lahe kostis natuke muusikat. Istusime tund aega ratastel ning läksime kuu valguses tagasi, üks ühele, teine teisele poole. Läbi pimeda metsa. Kahjuks kuu valgustas ainult siis kui otse temasse sõitsid, kuid pikema osa saatel teest peitis ta end puude varju. Mu rattalatern andis alla nendes sopaloikudes ning tagasi sõitsin ma telefoni taskulambiga endale valgust näidates. Hea, et seegi võimalus olemas oli, sest seal pimedas metsas ei tahtnud kuidagi mitte jalutada. Mäletan maalt, kuidas sai läbi metsa tuldud ja suurst hirmust lauldud “Vändra metsas Pärnumaal, lasti vana karu maha…”, kuigi tegemist oli valgema aja ning lühema teega on mets mind siiski alati hirmutanud. Puude taha ju ei näe, eriti pimedas.

*pildid on mobiilist

Tiirutasin täna oma rattaga tööle ning töölt kinno ning siis Tallinnasse korraks naasnud sõba juurde. Koju tulekuga ei kiirustanud enne, kui nägin seda suurt pilve mis kodu kohal laiutas. Mulle üldiselt meeldivad tormid (kui ma olen oma korteris, mitte emakodus, majas), kuid mõte paduvihm kaela saada ei tundunud kõige erutavam. Sügasin koju, kuid mingit vihma ei tulnudki. Pettumus. Teel vaid kaks venekeelset last väntasid rattaga (ühel rattal) nii õnnetult, et lõpetasid siruli kõnniteel, blondimal neist jalg esiratta ning kahvli vahele kiilunud. See oli hirmsam pilt, kui see pilv siin. Sell sikutas küll jala välja, kuid minu abipakkumistele ja eesti keelsete küsimuste peale ei reageeritud, oh, seda mu umbkeelsust, sel hetkel hakkas endast kahju aga mida sa teed. Eemalt tuli nende keelne meesterahavas, loodan, et lõpp hea, kõik hea.

Ärkasin täna öösse, et minna ratta seljas vastu päevale. Kaks tundi und. Ma ei tea mitu kilomeetrit Koplis, Paljassaares ning Rocca al Mares. Pisike vahuvein päikese tervituseks. Hommikusöök McDonald’si drive in-ist. Ning sõitmine läbi vihma. Nii palju asju olen ma juba täna teinud esimest korda ja päev on alles ees.

Ilusaid unenägusid!

Olen alevis juba nii pikalt olnud, et enam ei mäletagi millal tulin aga tulin mööda seda teed taas rongijaamast alevisse. Trükin neid sõnu, üks näpp herilase nõelapistest paistes, nüüd selgus, et ma peale sellise putuka torkamist päris ära ei sure aga käelaba ajab paiste ning sügelema küll.

Alevis on ikka huvitav – naabrimehe sõbral oli šampanja efekt ning laulis see põõsas poissmehe rõõmsast elust, teine naaber kuulab hommikul kella kuuest ikka veel Vikerraadiot nii, et minagi saan sellest osa ja pidevalton äikest ja päikest.

Möödas on üks päev folgil, jäätiseteod ning muffiniküpsetamised, jalutuskäigud ning rattasõidud. Täna hakkab meil puhkus Eestimaal.