kes varastas jõehobu?

Ei saa ma siin vaikida ka Raini “koduküla” suursündmusest. Samal ajal kui Haapsalus kõlasid bluusi rütmid ja klubimuusika Kiltsil oli sealt 21 km eemal tõeline külasimman kuhu oli esinema kutsutud kuulsus, piletiks 5 eurot ning rahvast platisl rohkem kui eales varem. Tants kestis keskööni, meie kabujalakesed jäid nagu tavaliselt kõrvalt vaatajateks, sest allakirjutanul on karu jalalabale astunud ning vaatamata viimase aja väikestele katsetele ei ole tantsimisest midagi välja tulnud.

Meie väntasime need 21 km Haapsalust sinna ning see oli nii lihtne, 7 km ratta teed, siis randa, siis poodi, siis jälle poodi ja olimegi kohal :) Sealt ära minemine nii kergelt küll ei läinud, sest 44 km asemel saime sõita vaid 15, kui käis selline pauk, et ma arvasin, et meile tungitakse püssidega kallale aga tegelikult oli müra tekitajaks vaid Raini ratta tagumine rehv… ja nii me tagasi Tallinna bussiga jõudsimegi.

Olime mõne päeva kodumaal rändamas. Võiks öelda, et vaid loetud tunnid. Eks see külm ilm mis meie maile on nüüdseks saabunud ei soosinud telkimist, eriti kui kõige paksem riide ese mis sul kaasas on ei ole pikad püksid või sokid. Hetkel oleme tagasi Tallinnas ning vaid loetud päevad puhkust on jäänud. Kurb. Aga see selleks.

Kuigi me einestasime näiteks vist eestimaa koledaimais kohas mille nimi oli kohvik klubi (?) (ainus klubi liik mida sinna paigutada suutsime oli memmede kudumisklubi), käisime Pepisi ääres nautlemas ja ka Tartus ei mahtunud need kohad all olevasse videosse. Jah, lugesite õigesti – videosse!

Viimases fotoajakirjas Positiiv kõneleti sellest, Aarma ja Kilmi said hakkama filmiga mis filmitud Canon 7D-ga ehk selle samaga keda mina ustavalt oma kalliks kaaslaseks kutsun. Siit siis ka idee proovida filmimist. Monteerimisel olen koba ja enamuse ajast unustasin filmimise ära seega nüüd ongi teie ees igav 6 minutiline film kus saate vaadata loksuvat vett ja põlevat puud, olge te hoiatatud. Muusika on Pilvikutelt, nende luba ma ei küsinud aga loodan südamest, et nad väga ei pahanda. Ja kõik udusus ning fookusest väljas oleks on taotluslik. Tegemist on siiski kUNSTIGA :)

Minu uus fotokaamera teeb ka videot (HD) ning kuna ma varem kõige suurem video tegija just ei ole olnud siis nüüd on katsetamisteks aeg küps.

Eile käisin fewsi jõuluõhtul ning just nende üks laul ostus minu esimeseks videoks. Ma palun andeks kõigi nende värinate eest, sest filmisin otse käest ja viimasest lauast, samuti keskendusin rohkem kuulamisele, kui vaatamisele. Ja ma ei jaga seda siin sellepärast, et oma video oskusi jagada vaid ikka laulu pärast.

Mais viitasin ühele osale Ühtse Eesti Suurkogust nüüd on see osake olemas youtubis ehk “Käi perse”, esitab Andres Mähar:

Tagbilaran üllatas oma saginaga, elu, McDonalsi jms. Öö möödus Nisa Travelers Innis, konditsioneeriga (taas viimne, deem holy week) toas nagu külmkapis, isegi rainil oli vist külm, kuid kumbki meist ei suutnud üles tõusta ning seda soojema peale keerata. Hommik. Tricycle ja siis buss (50 p nägu) Carmenisse, mis väljus siis kui inimesed enam ära ei mahtunud, kuid siiski ruumi veel oli, keegi ei rippunud ju uksest välja ning meil oli ju terve vaba katus. Enne linnast väljumist sai aga ka viimane vaba ruum täidetud. 40 km ja kaks tundi mägiseid teid kuni lõpuks Chocolate Hills, Filipiinode arust nende suurim vaatamisväärsus. Olime juba enne lugenud ja arvamusi kuulnud, et haip on tugevam kui koht ise, kuid otsustasime siiski minna. 20 peeso eest mootorratta tagaistmel üles ja seal nad olid… künkad silmapiirini ja palju inimesi, peamiselt kohalikud, kes holy weeki ajal reisima on tulnud, seega see tähedas et me olime üsna tähelepanu all. Kui sa tunned end üsna sitasti, leemendad ning viimane asi mida sa tahad on, et keegi sinust pilti teeb siis loomulikult sind nähes ilmuvad fotokad kohati välja justkui oleks eriti haruldane elukas nähtavale ilmunud. Nad on kõik väga armsad aga see on üsna tüütu.

Künkad vaadatud jalutasime alla tee äärde ning meie plaan oli sama bussiga tagasi Loboci poole sõita ning siis väike matk ööbimiskohta, mis targu hommikul bronnitud sai aga läks natuke teisiti ja lõbusamalt. Istusime kivil, kui meie juures peatus Richard oma vaniga ning pakkus, et tal ruumi on, kui tahame saame 400 peeso eest veel paar kohta ära vaadata ja siis Nuts Hutsi. Ok! Hetkel kõlas see ahvatlevalt ning liginev ülerahvastatud buss oli pigem vastik. Eriti, kui LP andmetel oleks tripp taksoga sinna isegi rohkem maksnud. Richard (pikajuukseline kohalik), meie autojuht on suur malefänn, isegi ta 4 aastase poja nimi on tuletatid kahe kuulsa maletaja nimedest, hetkel jään ma nende nimed küll võlgu. Meie reisiseltskonnaks moodustasid 4 kahekümnendate alguses olevat filipinot, kolm tüdrukut ja üks poiss Palawanilt, kuid võib öelda, et ka neli tüdrukut :) Külastasime koos liblikate aeda, uskumatuid elukaid ikka elab siin ning suurim liblikas on muide öise eluviisiga, suuruseks ala kaks vabrlast. Tegime pilti nn inimesetehtud metsas ehk seitsmekümnendatel istutasid inimesed errosiooni vältimiseks sadu hektareid mahagonipuid mis nüüdseks on kasvanud tihedaks metsaks ning kui sealt läbi sõita siis päevavalgus on vähene ja see põhjustab filipinode massilisi peatusi ning pildi tegemisi :) meie jaoks oli see lihtsalt tavaline mets….

Viimaseks punktiks olid bambusest rippsillad üle Loboci jõe. Turistidele 10 peeso eest avatud kaks silda üks sinna ja teine tagasi, mõlemas otsas suveniiri putkad. Meie filipino sõbrad, kellele eesti keelsed sõnad väga nalja pakkusid, ostlesid nendes mõnuga. Me võtsime ühe noore kookospähli mahla ning tagasi. Ma kunagi kartsin Viljandi rippsilda, kuid viimane on nende kahe jubeduse kõrval kui on Viljandi oma kui betoonsild õlekõrre kõrval. Mõned pildid ja siis pani juba buss meid Nuts Hutsi tee otsas maha. 750m jalutuskäiku vihmast porisel teel, lõputuna näiv trepp ning Nuts Huts, oma nime vääriv koht keset dzunglit jõe ääres. Meie nipa hütt (traditisooniline filipino maja, tehtud nipa palmi lehtedest) koos lahe voodi ning bambusest trepiga, konnad maja all krooksumas, tuulepuhur ja sääsevõrgud. Vihmast eriliselt niiske paradiis. Head toidud, kui ronid trepist üles terrassile ja mõnusalt äge teenindus. Omanikud on selgelt filmivännid, siin on hütte nimega Star wars, Free Willy jne. menüü hommikusöögi osa on “the breakfats club”. Seame end sisse viimasteks öödeks filipiinidel. Veedame aega “restoranis” hea toidu, rummi-cola, õlle ning hea seltskonnaga. Vaatame gekkosid oma õhtusööki nautimas ja naudime meiegi. Järgmisel hommikul kolime hütti nimega “Raise the red lantern” ja saame endale ühe suure voodi, pool päeva möödub restorani terrassil bambusest voodist lugedes ja head muusikat nautides (cafe del mar). Teine pool hütis magades ning õhtust elu elavdab vaid koba pingpongi mäng ja operatsioon “sipelgad välja”. Loen lehte kui kuulen kahtlast liikumist ning põrandale vaadates marsib ukse pool terve hulk tiibadega sipelgaid, kes siis terrassi õhkutõusmiseks kasutab, paljud jäävad aga maha, nimelt kubiseb üks tool nendest! Tõenäoliselt on viimane elaniks sinna midagi magusat peale pudistanud. Kuna meie ei soovi nende dzunglispelgatega tuba jagada siis venitame tooli bambusest redelist ettevaatlikult välja ning kallame veega üle aga nad on tugevad, sitked vennad. Tool meie tuppa igatahes enam ei tule.

Leidsin youtubist Nuts Hutsist video: