kes varastas jõehobu?

Mais viitasin ühele osale Ühtse Eesti Suurkogust nüüd on see osake olemas youtubis ehk “Käi perse”, esitab Andres Mähar:

Tagbilaran üllatas oma saginaga, elu, McDonalsi jms. Öö möödus Nisa Travelers Innis, konditsioneeriga (taas viimne, deem holy week) toas nagu külmkapis, isegi rainil oli vist külm, kuid kumbki meist ei suutnud üles tõusta ning seda soojema peale keerata. Hommik. Tricycle ja siis buss (50 p nägu) Carmenisse, mis väljus siis kui inimesed enam ära ei mahtunud, kuid siiski ruumi veel oli, keegi ei rippunud ju uksest välja ning meil oli ju terve vaba katus. Enne linnast väljumist sai aga ka viimane vaba ruum täidetud. 40 km ja kaks tundi mägiseid teid kuni lõpuks Chocolate Hills, Filipiinode arust nende suurim vaatamisväärsus. Olime juba enne lugenud ja arvamusi kuulnud, et haip on tugevam kui koht ise, kuid otsustasime siiski minna. 20 peeso eest mootorratta tagaistmel üles ja seal nad olid… künkad silmapiirini ja palju inimesi, peamiselt kohalikud, kes holy weeki ajal reisima on tulnud, seega see tähedas et me olime üsna tähelepanu all. Kui sa tunned end üsna sitasti, leemendad ning viimane asi mida sa tahad on, et keegi sinust pilti teeb siis loomulikult sind nähes ilmuvad fotokad kohati välja justkui oleks eriti haruldane elukas nähtavale ilmunud. Nad on kõik väga armsad aga see on üsna tüütu.

Künkad vaadatud jalutasime alla tee äärde ning meie plaan oli sama bussiga tagasi Loboci poole sõita ning siis väike matk ööbimiskohta, mis targu hommikul bronnitud sai aga läks natuke teisiti ja lõbusamalt. Istusime kivil, kui meie juures peatus Richard oma vaniga ning pakkus, et tal ruumi on, kui tahame saame 400 peeso eest veel paar kohta ära vaadata ja siis Nuts Hutsi. Ok! Hetkel kõlas see ahvatlevalt ning liginev ülerahvastatud buss oli pigem vastik. Eriti, kui LP andmetel oleks tripp taksoga sinna isegi rohkem maksnud. Richard (pikajuukseline kohalik), meie autojuht on suur malefänn, isegi ta 4 aastase poja nimi on tuletatid kahe kuulsa maletaja nimedest, hetkel jään ma nende nimed küll võlgu. Meie reisiseltskonnaks moodustasid 4 kahekümnendate alguses olevat filipinot, kolm tüdrukut ja üks poiss Palawanilt, kuid võib öelda, et ka neli tüdrukut :) Külastasime koos liblikate aeda, uskumatuid elukaid ikka elab siin ning suurim liblikas on muide öise eluviisiga, suuruseks ala kaks vabrlast. Tegime pilti nn inimesetehtud metsas ehk seitsmekümnendatel istutasid inimesed errosiooni vältimiseks sadu hektareid mahagonipuid mis nüüdseks on kasvanud tihedaks metsaks ning kui sealt läbi sõita siis päevavalgus on vähene ja see põhjustab filipinode massilisi peatusi ning pildi tegemisi :) meie jaoks oli see lihtsalt tavaline mets….

Viimaseks punktiks olid bambusest rippsillad üle Loboci jõe. Turistidele 10 peeso eest avatud kaks silda üks sinna ja teine tagasi, mõlemas otsas suveniiri putkad. Meie filipino sõbrad, kellele eesti keelsed sõnad väga nalja pakkusid, ostlesid nendes mõnuga. Me võtsime ühe noore kookospähli mahla ning tagasi. Ma kunagi kartsin Viljandi rippsilda, kuid viimane on nende kahe jubeduse kõrval kui on Viljandi oma kui betoonsild õlekõrre kõrval. Mõned pildid ja siis pani juba buss meid Nuts Hutsi tee otsas maha. 750m jalutuskäiku vihmast porisel teel, lõputuna näiv trepp ning Nuts Huts, oma nime vääriv koht keset dzunglit jõe ääres. Meie nipa hütt (traditisooniline filipino maja, tehtud nipa palmi lehtedest) koos lahe voodi ning bambusest trepiga, konnad maja all krooksumas, tuulepuhur ja sääsevõrgud. Vihmast eriliselt niiske paradiis. Head toidud, kui ronid trepist üles terrassile ja mõnusalt äge teenindus. Omanikud on selgelt filmivännid, siin on hütte nimega Star wars, Free Willy jne. menüü hommikusöögi osa on “the breakfats club”. Seame end sisse viimasteks öödeks filipiinidel. Veedame aega “restoranis” hea toidu, rummi-cola, õlle ning hea seltskonnaga. Vaatame gekkosid oma õhtusööki nautimas ja naudime meiegi. Järgmisel hommikul kolime hütti nimega “Raise the red lantern” ja saame endale ühe suure voodi, pool päeva möödub restorani terrassil bambusest voodist lugedes ja head muusikat nautides (cafe del mar). Teine pool hütis magades ning õhtust elu elavdab vaid koba pingpongi mäng ja operatsioon “sipelgad välja”. Loen lehte kui kuulen kahtlast liikumist ning põrandale vaadates marsib ukse pool terve hulk tiibadega sipelgaid, kes siis terrassi õhkutõusmiseks kasutab, paljud jäävad aga maha, nimelt kubiseb üks tool nendest! Tõenäoliselt on viimane elaniks sinna midagi magusat peale pudistanud. Kuna meie ei soovi nende dzunglispelgatega tuba jagada siis venitame tooli bambusest redelist ettevaatlikult välja ning kallame veega üle aga nad on tugevad, sitked vennad. Tool meie tuppa igatahes enam ei tule.

Leidsin youtubist Nuts Hutsist video:

Bussis sipalaysse. Kes seda kuupäeva enam teab aga on reede, reisi algusest on möödas nädal ning minu käsi võib võrrelda punast värvainet täis topitud keeduvorstidega. Investeerisin küll päiksekaitsekreemidesse, kuid kasutasin neid lohakamalt kui oleks pidanud. Nüüd on mul teab mitmenda astme põletus, minu puhul ikka korralikult villidega ja puha. Palav on. Kõige pealt oli laev, kus polnud isegi õhku mida hingata, nüüd 4h (hilisem parandus 7h) buss 200km läbimiseks ja kui te arvate, et nii kaua läheb tänu halvadele tee tingimustele, siis te eksite. Bussi peatused siin puuduvad nii, et kes soovib väja ja sisse, need on soovi peatused ning asutustiheduse tõttu me sõidamegi väga aeglaselt. 



Õhtu. Sugar Beach.


On juba öö, kell on saanud 23 ning seadsime end esimeseks ööks sisse bungalos koos shveitslasest Fredi ning Taanlastest ema tütre tandemi Sharoni ja Nadiaga. Ja nagu te eelnevalt lugesite siis meie trip võttis siiski umbes topelt aja plaanitust. Nalja sai ka, nimelt pink mis meid bussis majutas otsustas üks hetk põrandale prantsatada, sel hetkel ma magasin, seega võite aimata mu esimesi mõtteid. Filipinodele tegi see küll rohkelt nalja ning nii mõnigi kontroll istus seal hiljem ning lasi laulugi lahti. Nad laulavadki siin kogu aeg. Hiljem võttis buss ka käänulistel mägiteedel suuremaid tuure üles. Pimeduses lõpuks Sipalaysse saabudes võtsime kampa juba varem nimetatud kolme inimesega ning läbi kauplemise lõpuks ka siia Sugar Beachi, välja jõudsime. Kuna randa otse mööda maad ei saa siis kõigepealt 9km tricycliga, siis kohaliku paadiga üle jõe, läbi pimeda ranna veel 200m ja siis esimene majutuskoht ja teine, kuni me lõpuks selle siin leidsime (driftwood village). Homme saame eraldi hütid, kuid praegu jäime kokku. Seltskond on tore. Käisime ka söömas, proovisin taas kinilawd, mis siin oli soe ja pooltki mitte nii hea kui siquijoril. Hinnad on siin ka märgatavalt kallimd, isegi liiga palju.

Leidisn YouTube’ist video driftwood villagest:

Mul on hirm pimedas ning  koos peeglitega ühes ruumis viibimise vastu. Pigem ma eelistan, et minu magamistoas peegleid ei oleks ning hämaras ruumis panen tule särama, kui seal peegel ka on. Ise ma arvasin, et see on tulnud sellest laspepõlvemängust “Valge daam, valge daam, ilmuta end meile”, kuid kui üleval olevat video vaadata siis see võib tuleneda ka teisemeea õudusfilmi lembusest. :) Uskumatult palju on ikka filmides stseene, kus tegelene näeb filmis peeglis inimest, keda seal varem ei olnud!

ehk erisaate laul, mille ma lihtsalt pidin siia ka lisama

Video on filmitud Sydneys ja NY-is ning ainult telefoniga, leidsin selle siit.

Eestis on samal teemal ka teadaanne: Küpseta kodutute jõululuale!
Üritusega seoses kutsub korraldaja MTÜ Oleviste Hoolekanne linnarahvast üles küpsetama soolast või magusat, et katta kodututele väärikas jõululaud. Küpsetised tuleks tuua Oleviste kirikusse 26. detsembril kella 12ks.

Äkki leidub sinu kodus aga kodus koht ühele toradele kiisule… või saad sa pakkuda hoikodu kiisudele, kes on veel tänava, kui jah, siis vaata http://www.kassideturvakodu.ee

Tänane päev oli üsna kaootiline. Tööle jõusin hilinemisega, trmmid õnneks liikusid ja päris hea sagedusega, kuid töökaaslasel oli Lasnamäelt tulemisega suuremaid raskusi. Mida ei olnud olid bussid. Südantsoojendav oli kuulda aga inimestest kes võhivõõraste autodega tööle saanud…

Koplis on olukord sama. Katust ei ole ning ühistu esinaine käis me ukse taga mehi otsimas, sest katusele oli kilet vaja panna vms. Raini mul talle anda ei olnud. Katus ikka vedeleb, meie trepikoja ees ning maja taga seina vastas. Lõunal olles võttis minuga ühendust ühe ehitusfirma esindaja, andsin neile maja haldaja andmed edasi. Tahtsid pakkumist teha.

Sain Youtube üles video, mida filmisime u 10 min enne katuse kukkumist autole. Ka sellise tuulega ei arvanud me, et natuke hiljem meie maja küljest tükke hakkab lendama.

Prantsusmaa annab veel lootust, et Eurolood võivad ka niisama vahvad olla :)

VIDEO