kes varastas jõehobu?

Bussis sipalaysse. Kes seda kuupäeva enam teab aga on reede, reisi algusest on möödas nädal ning minu käsi võib võrrelda punast värvainet täis topitud keeduvorstidega. Investeerisin küll päiksekaitsekreemidesse, kuid kasutasin neid lohakamalt kui oleks pidanud. Nüüd on mul teab mitmenda astme põletus, minu puhul ikka korralikult villidega ja puha. Palav on. Kõige pealt oli laev, kus polnud isegi õhku mida hingata, nüüd 4h (hilisem parandus 7h) buss 200km läbimiseks ja kui te arvate, et nii kaua läheb tänu halvadele tee tingimustele, siis te eksite. Bussi peatused siin puuduvad nii, et kes soovib väja ja sisse, need on soovi peatused ning asutustiheduse tõttu me sõidamegi väga aeglaselt. 



Õhtu. Sugar Beach.


On juba öö, kell on saanud 23 ning seadsime end esimeseks ööks sisse bungalos koos shveitslasest Fredi ning Taanlastest ema tütre tandemi Sharoni ja Nadiaga. Ja nagu te eelnevalt lugesite siis meie trip võttis siiski umbes topelt aja plaanitust. Nalja sai ka, nimelt pink mis meid bussis majutas otsustas üks hetk põrandale prantsatada, sel hetkel ma magasin, seega võite aimata mu esimesi mõtteid. Filipinodele tegi see küll rohkelt nalja ning nii mõnigi kontroll istus seal hiljem ning lasi laulugi lahti. Nad laulavadki siin kogu aeg. Hiljem võttis buss ka käänulistel mägiteedel suuremaid tuure üles. Pimeduses lõpuks Sipalaysse saabudes võtsime kampa juba varem nimetatud kolme inimesega ning läbi kauplemise lõpuks ka siia Sugar Beachi, välja jõudsime. Kuna randa otse mööda maad ei saa siis kõigepealt 9km tricycliga, siis kohaliku paadiga üle jõe, läbi pimeda ranna veel 200m ja siis esimene majutuskoht ja teine, kuni me lõpuks selle siin leidsime (driftwood village). Homme saame eraldi hütid, kuid praegu jäime kokku. Seltskond on tore. Käisime ka söömas, proovisin taas kinilawd, mis siin oli soe ja pooltki mitte nii hea kui siquijoril. Hinnad on siin ka märgatavalt kallimd, isegi liiga palju.

Leidisn YouTube’ist video driftwood villagest:

Mul on hirm pimedas ning  koos peeglitega ühes ruumis viibimise vastu. Pigem ma eelistan, et minu magamistoas peegleid ei oleks ning hämaras ruumis panen tule särama, kui seal peegel ka on. Ise ma arvasin, et see on tulnud sellest laspepõlvemängust “Valge daam, valge daam, ilmuta end meile”, kuid kui üleval olevat video vaadata siis see võib tuleneda ka teisemeea õudusfilmi lembusest. :) Uskumatult palju on ikka filmides stseene, kus tegelene näeb filmis peeglis inimest, keda seal varem ei olnud!

ehk erisaate laul, mille ma lihtsalt pidin siia ka lisama

Video on filmitud Sydneys ja NY-is ning ainult telefoniga, leidsin selle siit.

Eestis on samal teemal ka teadaanne: Küpseta kodutute jõululuale!
Üritusega seoses kutsub korraldaja MTÜ Oleviste Hoolekanne linnarahvast üles küpsetama soolast või magusat, et katta kodututele väärikas jõululaud. Küpsetised tuleks tuua Oleviste kirikusse 26. detsembril kella 12ks.

Äkki leidub sinu kodus aga kodus koht ühele toradele kiisule… või saad sa pakkuda hoikodu kiisudele, kes on veel tänava, kui jah, siis vaata http://www.kassideturvakodu.ee

Tänane päev oli üsna kaootiline. Tööle jõusin hilinemisega, trmmid õnneks liikusid ja päris hea sagedusega, kuid töökaaslasel oli Lasnamäelt tulemisega suuremaid raskusi. Mida ei olnud olid bussid. Südantsoojendav oli kuulda aga inimestest kes võhivõõraste autodega tööle saanud…

Koplis on olukord sama. Katust ei ole ning ühistu esinaine käis me ukse taga mehi otsimas, sest katusele oli kilet vaja panna vms. Raini mul talle anda ei olnud. Katus ikka vedeleb, meie trepikoja ees ning maja taga seina vastas. Lõunal olles võttis minuga ühendust ühe ehitusfirma esindaja, andsin neile maja haldaja andmed edasi. Tahtsid pakkumist teha.

Sain Youtube üles video, mida filmisime u 10 min enne katuse kukkumist autole. Ka sellise tuulega ei arvanud me, et natuke hiljem meie maja küljest tükke hakkab lendama.