kes varastas jõehobu?

Ma naudin tüdrukuid, ainult nemad on need, kes suudavad mu tööjuttu ja muret kuulata ning ei hakka mulle vastu vaidlema ja patsutavad õlale. Tähisasime laisalt Tuduka sünnipäeva, mis pragusel kellaajal (1:24) on juba päriselt ka pihta hakanud. Rääkisme sellest ja teisest ja tollest.

Vahemärkus: Illustreeriva materal on pärit arvuti tagatoast, Viljandi rebastepeolt aastast 2004, legendaarsed naised ja legendaarne kostüüm, mis meil millegipärast täna meenus. Tahan Viljandi, tahan sinna koolipiudele, loodan, et need ikka Fellinis (Koidus) toimuvad! Aga tööinimese elu ei lase neljapäviti eriti reisida kahjuks.

Härra müüs meie Valge restorani (kõnekeeles: auto) maha, tuli koju ja ütles, et kõik. Kuidagi kurb oli algul, et ei saanudki veel viimast paid teha ja hüvasti jätta, see ju meie teine kodu, iseloomuga kodu! Praegu on punane laev istumise all, mitte oma vaid prooviks aga eks näeb mis elu toob aga uus auto + uus fotokas (jah, järgmine nädal) + remont ei tähenda mitte seda, et meil remondi tegemiseks aega jääb. Ma nii igatsen meie mööund talviseis trippe Eestimaale, jääteed olid midagi toredat…

Ilusaid unenägusid!

Smilers maal!

Elan jälle Tarekeses :) ehk hommik!

p.s pildid ei ei taotle täiust, tean ise väga hästi mis viga on :) või teile ka rääkida kui soovi on :)

Viljandi on kuidagi võõraks muutunud või on asi minus… kes seda oskab öelda. Ma ei saa kurta, et siin sõpru või tuttavaid vähe oleks, isegi “kodu” on mul nüüd olemas. Voodi ühika kolmetoalises toas, seal samas kus aasta tagasi… ühika kõige suuremas toas ikkagi. Aga kuidagi eemal on see kõik minust… kaugel, kaugel… mu enesetunne on ka just selline, et nagu hõljuks… jalad ei ole maas… ei ärge arvake, et seda on tekitanud õnnetunne… see oleks nagu apaatne uni… mitte reaalsus. Minu seisund on kentsakas. Kraadiklaasi polnud ühikas enam ka seal kus vanasti. VArem oli ikka nii asi… et mina juba peost kõrvale ei jäänud.. nüüd vaatan õlleuimaseid inimesi enese ümber ja ei reageeri. Jooge kui tahate, mina ei taha.Siin ei ole mitte midagi muutunud – ikka see sama poisilik tüdruk on üksinda arvutiklassis, jazz-pop eriala harjutab kõrval stuudios mis kunagi “helikindlasks” ehitati… inimesed on sõbralikud ja võiks isegi öelda, et toredad, isegi osakonnas ollakse ütlemata lahked. Läheks teeks mõned pildid aga valgus on nii kehva, et ei hakka ennast isegi mitte vaevama. Ühikas ei ole ikka veel netti ja räägitakse, et see on kauge tulevik… saan ka selleta hakkama… Arvutiklassis olek on nii harjumatu, eelmisel aastal külastasin seda vaid tundide ajaks, nüüd aga pole muud võimalust. Vähemalt lehti tellitakse siiani ühikasse – Postimeest ja Sakalat, see on ikka meeldiv. Äkki peaks ka endale täna ühe alko koguse sisse viskama? Ehh… :) mõtleme… aga arvatavasti siiski mitte. Imelik on ka see… et osad inimesed on kuhugi ära kadunud… need hullud on juba lõpetanud :) Edulised. Mina ka! Mina ka! Juunikuus! Keegi mängib stuudios Singer Vingerit… pea sinu deodrandist ringi mul käib, ei suuda peituda su pikude eest… tuju mul juba tõuseb! Viljandil on ikka omad tugevad eelised ja tegelikult on nii nagu… et minu kooli nime ees on nimi Tartu Ülikool! Nu kuidagi ma pidin ju sinna kooli saama :)

Homme kell 8.15 – 17.45! Soovige jaksu mulle!

Nii, tänasest siis hakkab kool. 29.august… sellest ma küll ei unistanud.

Hulk aastaid läind, kuid Viljandis
järv ikka kohiseb.
Hall paadimees veel ikkagi
neid silmi igatseb.

Nädalavahetusel sai alevis käidud, seal oli ikka menusündmus, kuna olid päevad siis oli kohale toodud Smilers mida pakuti rahvale täiesti tasuta, nii sain ka mina esimest korda elus selle asambli ära kuulata originaalis. Vaadata eriti ei viitsinud, nii palju vanu tuttavaid ja sõpru oli kohale voorinud. Kõht on nüüd punnis, kuna kodu arvati, et linnainimesed on eriliselt näljased, noh külalisi tuli ka. Veini ja paremat kraami pakuti ka ning pühapäeval küpsetasin õunakooki, sellise retsepti järgi ei ole vist väga paljud kooki teinud, ei ole seal muna vaid on hoopis majonees :) Aga kook on ütlemata hää :)

Aga… Präänik oma pajatustega oli jälle Postimees Extras – Hip! Teist nädalat järjest ning juba neljandat korda. Pelikan (1.septembrist õpetaja! eheee) jõudis järeldusele, et asi on lihtsalt selles, et ma rumal ostan selle alati ning kuidagi on nad seal selle jälile jõudnud. :) Asi lihtne ning loogiline, müüginumbreid vaja kasvatada. No ma ostaks või lausa telliks seda ju aga mida see üliõpilane peale makaronide endale ikka lubada jõuab. Tüdruk Kes Keetis Vett Et Teha Teed Lollakas oli ka seal :)

Osakonna juhataja saatis listi luuletuse

üleüldse kes
midagi tunda ei tea
isegi neile
paneb südame rindu
esimene sügistuul

/saigyo/

kena kooliaasta kulgu

Noh, nagu alati aga maili pealkirjaks rõõmu oli nüüd küll minu tänasele päevale liiast.