kes varastas jõehobu?

Kui enda sees juba midagi ussitab siis läheb kõik ka täiesti valesti sinu ümber. Tänane päev ei saanudki muud moodi mööduda, kui näiteks alata sellega, et võtmed jäävad koju. Mis toob endaga kaasa igavese jamade ahela – ala ratast ei saa lukku panna, tööl ei saa uksi lahti ja kinni panna siis kui meeldib, koju saamiseks on naabrite abi vaja, poodi ei saa minna (ratast ei ole ju kuhugi kinnitada!) jne.

Lõuna ajal poodi minnes unutasin aga rahakoti tööle (uste sulgemiseks laenasin võtmeid ja majast välja-sisse saamiseks ka), päris huvitav oli siis sellel järgi käia.

Nii palju sünnib lapsi. Nii paljud on rasedad ning mina ei suuda lastest muud mõelda, et kuidas neid pildile normaalset, hästi ja lapsevanemale armsalt saada. Veebruar. Ma saan kahe päeva pärast 27 ning mu tuju on hall kui udu. Vahel tahaks lihtsalt ära kõndida, kõikide kohustuste eest, kõikide inimeste eest. Täna näiteks tõmbab New Orleansi, meie vastlapäev on seal Mardi Gras koos paraadide ja värviliste helmestega. Ma vahetaks selle hetkega kohe vastlakuklite, lume ning hernesupi vastu välja.

Tallinna linnas -29 kraadi tuulkülma, niisama külma on -24.9 (EMHI). Trammikülma minul 15 minutit, kraade ei oska öelda. Kodu ja töö vahel on natuke üle viie kilomeetri teed, mille läbin trammiga. Mille k….pärast on trammis normaalne, et sellise ilmaga ei lülitata kütet sisse? Hingeaur külmus prilli peal ära. Tramme ei köeta ju puudega vaid elektriga ning vastupidiselt küttepuudele peaks viimast me riigis ikka olema.

Kahtlustan, et tegemist ei ole trammijuhi enese lohakuga, sest kui ma ei eksi siis eelmisel korral kui sama portsu sisse sattusin oli vist tegemist samal kella-ajal väljunud trammiga. Reisisaatja oli küll sama ja tuli Balti jaamast peale. Trammi nr. 133. Tegelikult, äkki ongi trammijuht hoopis, ega ma eelmisel korral ju tramminumbrit ei vaadanud. Lihtsalt seekord jäi silma.

Tahaks kuhugi kaevata aga ma ei ole seda tüüpi inimene, et kohe helistama hakkab või kaebekirju kirjutama. Kannatan eestlaslikult ja virisen.

1h tööl ja ikka külm sees.

New Orleans, märts 2009

Kolmapäev. Kuulasin hommikul trammis Tõnu Raadiku plaati “Ränd” kohati kiskus mind kurvaks, ei ole hea. Pime oli ka täna juba jälle. Lumi, tule tagasi!

Ma ei tea kui paljud teist teavad sellist kord nädalas ilmuvat veebilehte nagu blogileht.ee. Mulle see ikka kolmapäeval meenub ning siis vaatan, et mida seal huvitavat siis on. Viimasel ajal on seal aga huvitavat järjest vähem. Kui sa igapäevaselt jälgid blog.tr.ee esilehte, siis vaevalt sealt midagi leiad. Samuti on mul ettepanek kategooria “kodu” ära vahetada kategooriaga “kokandus”, sest midagi muud seal tõesti ei ole. Alguses oli, nüüd enam mitte. (Igaks juhuks mainin, et kokandus blogide vastu ei ole mul midagi, endalgi üks selline). Kujundus… neid on seal mitu olnud ja  probleeme on igaühega aga arvan, et neil tasuks kaaluda ka piltide tagasitoomist sinna ehk kuvataks ka blogis leiduvad pildid, mida saab siis juba vastavale lingile vajutades blogis suuremalt näha vms. Olen aeg-ajalt juhtunud küsima ka inimeste käest, et kas sa blogilehte loed, tavaliselt on nad kuulnud, kuid ei jälgi iganädalaselt… minu sõbrad ei ole küll mingi arvestatav hulk inimesi, kuid märk seegi.

Sain hinge pealt nüüd ära, mitu nädalat juba tahtis sõrm sellel teemal klavituuri puutuda.

Ja nüüd tööle!

Mõned laused filmidest lihtsalt jäävad kõlama… sa samastad end või mis iganes. Elu on keeruline, eriti siis kui sa ei tea mida sa sellega päriselt pihta tahad hakata. Kõik on justkui täisti ok aga samas… Tallinn on nii pisike, Eesti on nii pisike ning sa tead, et kogu su elu jooskul saadavast puhkusest ei piisa, et seda kirjut maakera tõeliselt avastada. Või piisab?

Gray: I wouldn’t be able to do that.
Jack Slavin: If you don’t like your situation, then change it. If you can’t change it, then leave it. It’s your fucking life, man.
Gray: I appreciate it.

The Ballad of Jack and Rose