kes varastas jõehobu?

Kui keegi tunneb huvi selle vastu, et kus ma olen…siis… ma ei ole kadunud. Istun Haapsalus nelja seina vahel koos palaviku ja kassiga. Kõik teised on maal ja naudivad ilusat kevadpäeva. Minulgi hakkab endast vahel hale, sest ma ei saa aru kust krt ma selle haiguse jälle hankisin. 38-ne kehatemperatuur ei ole minu jaoks täna mingi probleem, sest see on reaalsus.

Rahulolematu. Jälle. Nii tavapärane oleks juba minul, et peaksin olema harjunud aga ei ole ju!

Valimistest on mul kõrini (asetan parmakäe kaelale ja tõmban näitlikutl vasakult paremale). Ärapanemine ei ole minu stiil ja kas ma seekord märkan seda liiga palju või on asi juba tõesti liiale läinud? Valimisreklaam mind muidu ei häiri, sest iga paari aasta pärast kordub sama jama aga see häiris mind küll, et postakastist olen leidnud vaid venekeelset valimisreklaami (aitähh, Reformierakond!) Tavaliselt poetan reklaamid kastist postkastide alla vahesse (kuhu ettenägelik postiljon juba tavaliselt kohe igasugu reklaamid ja asjad paigutab) aga seekord võtsin üles kaasa, et leida asjalt üks eesti keelne sõna – ei leidnud! Järgmine päev tuli jälle – jah, seekord üks oli: pilt valimissedelist, kus “õige” number oli õigesse kohta kirjutatud. Oh, neid Kopli rõõme küll. Tõenäoliselt püüab erakond venekeelsete valijate hääli, mis on loomulikut tervitatav nähtus, sest nagu ma oma võhikluses aru olen saanud on nende toetus muidu Keskerakonna poolt aga see värk mulle ka nagu ei meeldi, see partei on ennast mulle nii ebameeldivaks suutnud teha.

Venekeelest ja kõiegst sellega seonudvast olen juba korduvalt kirjutanud, et mind ei häiri ju tegelikult inimesed, nende keel, mul ei ole nende vastu midagi aga mind häirib see, kui ma ei saa oma riigis enam asjadest aru! Minu venekeele oskusest annab aimu asjaolu, et kui esimese korrusel ühe korteri uksele oli riputataud silt “Värvitud!”, siis mina imestasin, et miks küll nad sildi uksele panevad, kui nad GARAAŽI (!) lähevad. Jah, just selle lugesin mina sealt välja (Naabrimees ainult naeris selle peale). No, mis teha, et olen selline madalalaubaline, kellele idanaabrite keel põhikoolis meelde ei jäänud.

Ja siin ma nüüd olen, inimene kes poliitikas suht võhik aga kellele Eesti asjad ikkagi korda lähevad ning kes endale lubas sellel teemal mitte kõnelda aga ehk annate mulle andeks.

Sünnipäev on üle elatud ning nüüd võib oma uue vanusega harjuma hakata, eriliselt raske on algul oma vanust kirjutada (sama teema on ka uue aastaarvuga jaanuari algul). Ei taha leppida, et taas üks aasta elust elatud – mõlemal juhul. Aga elasin üle ja elan ka edasi. 24. Vanuse üle virisemine on kõikidel sünnipäevalastel teemaks, kui nad just 10. aastaseks ei saanud, sest siis tahetakse ju suureks saada aga minu vanused juba hakkavad virisema, sest minu meelest olen ma täpselt parajas eas ja rohkem nagu ei tahagi, sest kui ma mõned aastad noorem olin ja kool ja töö ning sellised asjad ees terendasid siis nägin ma end 24. aastaselt küll hoopis teises kohas ja seisuses aga läks hoopis vastupidi, minu soovid ja lootused (võiks öelda ka unistused ei täitunud), kuigi ma ei saa oma elu üle viriseda, turvaline ja õnnelik aga ma ei räägi mitte enda elust vaid minust kui iskust, endaga ma küll rahul ei ole. Kõige hullem on aga see, et kõik selle olen ma põhjustanud mina ise oma pea ja kätega ning laiskusega. Mitte, et ma vinguks aga asi on mugavas elustiilis, kus ei pea rabelema asjatute asjade pärast. Olen seadnud endale eesmärgid ning olen valmis rabelema vaid nende pärast, hetkel mu töö ei paku mulle midagi (ega anna ka midagi eesmärkide saavutamiseks – vaid ainult ära elamiseks) ning see on kohustus omaette aga kuna raha annab võimalused siis olen ja üritan toime tulla. Motivatsiooni puudus, nagu eelmises postis juba mainisin. Mis mind motiveerib? Raha ja ainult raha! Hetkel küll.

Sünnipäevast veel – suurim piinlikuse moment või tähelepanu avaldus oli see, kui terve 3A laulis mulle esamspäeva hommikul “Happy birthday”. Oh, ma ei osanud nagu kuidagi suhtuda, naeratasin totataklt ning lootsin, et asi kiirelt ühele poole saaks… koolis töötamise ilu! Muidu oli nagu sünnipäev ikka, perekond ja sõbrad ja lilled ja vein. Sünnipäev peabki olema koos perekonnaga ja lähedastega, sellest tööl kõigile välja tegemises ja külmades õnnesoovides ei näe ma midagi meeliülendavat, kuigi ka siin on erandedi ja oh, kui armsaid.

Pilt: ma suurelt, ei tahtnud panna, äkki ehmute. Nublunni vaim eelmisel laupäeval.

Skännisin kaarte

Ma tunnen end täna kohe sellise madalana, madalseisus madalana, tööpäev on pikk, pikk, pikk… ja kõik on nii vastik, isegi enesetunne.

Viimaste päevade jooksul olen ma korduvalt alustanud siia kirjutamist aga alati on see peale kolme lauset pooleli jäänud, midagi nagu öelda ei ole ja vingumine tundub mõtetu – kuigi minu jaoks võib see ju asjalik olla aga teiste jaoks vist pigem õlgu kehitama panevad probleemid. Elu on ilus aga ma ise vahel olen natuke morn ja nägu virilaks kirkuvas meeleolus, isegi tulbid ei suutnud mu rõõmu endast välja viia aga sisemiselt hõiskas küll, vist. Igatahes sõbrapäev (kus eestlased sellele küll sellise tähenduse on leidnud?) üle elatud ja nüüd võib elu taas õigetesse rööbastesse pöörduda. Ei, mu virilus ei ole eilse sõbralikkuse päevaga seotud, pigem on tegemist sünnipäevaeelse madalsesiuga, mis on aastate jooksul juba traditsiooniks saanud. Põhjust nagu ei ole aga lihtsalt, lihtsalt no ei lähe nii nagu peab. Vastik. Keegi võiks mu ära röövida ja kuhugi sooja viia inimesi vaatama… ma ei puikleks vastu ka üldse, ausalt!

köln, 2005

Reisule! Reisule! On palju plaane aga mind teades, et ma pigem unistaja tüüp olen ei tea kas need ka teoks saavad. Kindel on see, et taaskord Helsinki ja Saksamaast Berliin, noh niisama. Üks reis ripub õhus – et kuhu aga aeg on enam-vähem selge. Tahan rännakule! Sel talvel tahtsime Härraga jääteesid reisishtidena kasutada aga vaadake õue – jaanuari lõpp ja alles läks ülmaks, taaskord jääb see vaid unistuseks. Aga kõik on võimalik…

Osatleja, ma ei ole sulle ikka veel Kölni pilte andnud. Võta mul kratist kinni ning ütle paar kõvemat sõna – siis ikka saad!

Seljakotid selga,
koju jäägu sumadan…
Kikilips ja kaap,
oodaku
oma aega veel…