Kas see, et su töö on ka su hobi ongi tegelikult hea? Kas kokk tahab vabal ajal ka süüa teha, kas fotograaf pildistab hea meelega ka kohustusest vabal ajal? Mitte alati. V6ib olla ongi hea, et teed lihttöölisena oma tunnid täis, tuled koju ja ei mõtle enam selle peale ning sul on vaba aega, raha, kindlustunnet, energijat ja tahtmist tegeleda asjadega mida armastad. Kes teab, võib olla see on see mis endist ajakirjanikku koristajana töötama paneb. See on nagu legend kahe doktorikraadiga küla joodikust. Me rändurid olemegi Austraalia külajoodikud. Kõigil on haridus aga siin see tihti ei maksa, kogemus on see mis loeb ja kogemus tuleb aastatega. Austraalia ei ole 32-aastase peaministri riik. Üks maasikapõllul kohatud eesti poiss ütles nii hästi – ma olen hariduselt puusepp, ma olen töötanud 6 aastat erinevates riikides, siin aga vaadatakse mulle näkku ja öeldakse, sa oled nii noor, sul ei saa olla kogemust. Sõna ei loe, paber ei loe, inimene loeb. Mis ongi ju tegelikult peamine.

Ärkasin täna öösel kell neli üles ja kirjutan neid sõnu olles telgis teki all oma telefonisse ja ma olen õnnelik. Ma olen seesmiselt rahulikum kui eales varem, ma ei tea mis saab mu elus järgmine nädal ja see on hea, ma ei pabista ja ei tee plaane. See reis ongi minu joogatund.

Olen nüüd South Australia osariigis, kell läks mul ka pool tundi tagasi ning piiril pidin loobuma pool tundi tagasi ostetud basiilikust, et pool tundi hiljem see samast ketipoest uuesti osta! See sama basiilik, toodetud seal samas aga värskeid asju sa teise osariiki tuua ei tohi! Kardavad teatud putukat. Me ainuke kartul ja küüslauk võeti ka ära, porgandid jäeti aga alles. Mõistmatu! Täna olen olnud lausa kolmes osariigis, korraks sattusime ka New South Walesi aga siis Victoriasse tagasi ja siis juba South Australia, linnaks on hetkel Renmark ehk saab siin kuskil tööd, sest viimased 50 dollarit pangakaardil just rõõmsaks ei tee, seega loodan, et tööotsingutes ei saa ma samasugust pilti nagu meil täna teel ette tuli – tee suletud :)

Kolm päeva tagasi keetsin kusagil metsas kapsahautist, täna tegin tatart, kodune tunne tuli küll peale, mis sest, et kängurud hüppavad hirmust kui sa metsa pissile lähed.

Kusagil ei möödu õhtut ilma, et laual oleks kast gooni, olgu see hostelis või caravan pargis, kus on backbackerid seal alati keegi joob gooni. See on reegel.

Goon on odavam kui vesi – 4 (vahel isegi 4,4) liitrit maksab 10-15 dollarit aga see kõlbab vaid enda purju joomiseks. Veinist on asi kaugel ning karbil on tihti kirjas “may contain fish and egg products” (võib sisaldada kala ning muna”) Kuidas? Kes seda teab. Kuid kui oled alkoholi poes (need on siin eraldi, alati!) ning tahad midagi juua ning võrdled hindu siis väljud sealt ikka ja alati kasti gooniga – 4 liitrit ja 11 dollarit on salasõnaks.

Parim on seda segada limonaadiga ehk segada endale tass magic gooni ning punasest saab teha päris korraliku hõõgveini (lisa apelisini, kaneelipulki, nelki, ingverit ja suhkrut). Tavaliselt juuakse valget, nagu teada on siis odavat ja head punast veini lihtsalt ei ole olemas seega ära looda, et punane goon midagi head toob, jubeda joogijanu saad aga küll.

Mul tavaliselt limonaadi ei ole ning valge kast kestab kahe peale pea nädala, kui seda ühel õhtul liiga palju manustada siis goon annab sulle nii korraliku pohmaka, et hommikul sa kahetsed, et sa üldse üles ärkasid. Sellele ei ole muud lahendust kui vaid see, et lähed poodi ning ostad uue kasti :) Viimast ei ole ma proovinud, kuid pealt olen seda näinud küll ning ma olen näinud ka inimeste nägusid, kes on eelmisel päeval ära joonud kaks kasti gooni – kolme peale. Need näod olid kurjad ja kurvad.

Ja goon ei ole vein mida juukase klaasist – never ever – traditsiooniliselt ikka ja alati tassist või ükskõik mis anumast, see ei vääri veiniklaasi ning olgem ausad ega ränduritel neid ei ole ka. Lisaks saab jääki ehk karbi sees olevat kotti kasutada ka padjana – ole vaid mees ja puhu see täis. Seda saab ka pallina kasutada ning on olemas rida mänge mida goonised pead on välja mõelnud, kuid kõige karmim asi mida ma kuulnud olen on Goon Bomb (gooni pomm). Siinpool on olemas selline shot nagu Jägerbomb ehk kus segatud on Jägermeister ja Red Bull, kuid Goon Bombis on Red Bull asendatud gooniga. Ma igaksjuhuks katsetama ei hakka.

Goon on sümbol, pole gooni pole seljakotirändureid. Goon on seljakotirändurite Austraalia. Palju paare on tekkinud ja lahku läinud gooni kasti taga, palju sõprusi on sündinud, palju naerusid on naerdud ja nutte nutetud, inimesi on hostelist välja visatud ning reisiplaanid on sündinud, paljud seljakotirändurid näevad enamuse ajast Austraaliat läbi gooniste silmade.

Viva goon!

Pildid tulevad ka, ma lihtsalt avastasin hetkel, et mul vist ei olegi pilte kus legendaarne jook peal on :)

Melbournis. Kris on ka Tasmaanialt pääsenud ning auto keerame South Australia poole kus peaks ehk apelsine korjata saama, seal koguks piisavalt raha, et edasi liikuda põhja poole. Raske on see, et kolme ööga harjusin voodiga taas nii ära, et telki enam ei taha, esimesel ööl natuke isegi igatsesin, sest ka voodi oli külm ja tõmbasin kampsuni selga.

Minu Melbourne saabumine tuli täiest õigel ajal, sest sõber Harlet veetis siin samuti oma kaks päeva, saabus peale mind ja lahkus enne mind, mina veel hetkel istun ikka Doncasteris laua taga ning ootan, et pesu pestud saaks. Mõnus jällenägemine oli, selline kodune, akadeemilaikult kodune. Akadeemia omad olid esindatud lausa kolme inimesega, ka koht ja inimesed meenutasid akadeemia aegu – nagu vana hea Fellin. Oh, aegu. Ja seal me siis olime – kolm kolmekümne ligi inimest, kes on Melbournis ja ei teagi mis oma eluga nüüd peale hakata aga hea on olla.

Näe, keegi on mu töökaaslasi maalinud!

Lisaks, mul on nüüd TATART, KALJA, BORODINO LEIBA ja BORŠI SUPPI (toodetud Leedus)! Otsisin üles poe Russian Tidpits (113 Koornang Rd, CARNEGIE, VIC, 3163) ning omistasin need kõik endale 17 dollariga. Pood on väga lihtsa koha peal, natuke CBD-st rongiga ning siis Carnegie peatuses keerad väljudes vasakule ja järgmiselt tänavalt taas vasakule ning voliaaaaa varsti on pood sinust üle tee. Seal oli riia sprotte ja muud ka aga ma ei ole praegu rikas, võtsin seda mida süda enim igatses ja ülejäänu jätsin poodi.

]]> http://blog.lelov.pri.ee/2012/05/04/ulevaade-ja-altvaade/feed/ 0 http://blog.lelov.pri.ee/2012/05/04/aitah/ http://blog.lelov.pri.ee/2012/05/04/aitah/#comments Thu, 03 May 2012 14:10:38 +0000 Liina http://blog.lelov.pri.ee/?p=5473 Aitäh :) Mul on nüüd internet. Lisasin kahele viimasele postitusele pildid. Uued tekstid ja pildid tulemas :) Aitäh, aitäh, aitäh!

Maasikapõllud olid kui igavik. Elasin üle nädala linnas nimega Cygnet ning nüüd on aeg Tasmaaniast ära liikuda. Homme ootab mind lennuk Melbourne’i!!! Kris ja auto tulevad neljapäeval laevaga järele, veider aga odavam on lennata – kokku läks mul pilet maksma 94 dollarit, praamiga minnes oleks läinud üle 220 dollari! Seega lähen vaatan oma Austraalia pere taas üle ning magan paar päeva voodis :)

Liiga külmaks läheb siin, täna hommikul oli autoaknad juba jääs, seega temperatuur alla NULLI ja mina magasin telgis. Kahe paari sukapükste, dressipükste, sooja pluusi, nelja õhukese kampsuniga magamiskotis ning ühe teki ning kahe lina all (pea ka nende all ja peas müts). Nii oli päris soe tegelikult aga hommikul ei tahtnud üldse sealt välja ronida eriti kui tead, et soojemat kohta ei ole. Päeval kütab veel soojaks aga ikkagi ja soe dušš maksab 1 dollari (4 minutit).

Maasikatega rikkaks ei saa, me vaevu jäime ellu – võiks seda tööd siin nimetada. Orjatöö aga raha ka see, saab süüa poest osta, kuid nüüd on eriti kriitline leida töö, et edasi liikuda – võib olla Victorias, ah kes teab ja ega ma väga ei muretse ka, kui kiirelt edasi ei liigu siis ellu jääme ikka :)

Maasikate vahel tegin ka imelusa vaatega küüslaugupeenraid 15 dollarit tunnis ja raha kohe kätte, meile sobis ja selle töö saime meie caravan pargi omanikult, parem ja tulusam kui maasikad, mis viimasel ajal tõid sisse maksimaalselt 10 dollarit tunnis miinus maksud… Kris sai omanikult veel tööd aga sellist mis vaid meestele sobilik on :) Mina läksin aga oma viimasele maasikapäevale koos oma jaapanlasest sõbraga ning kuigi ma tavaliselt korjan maasikaid vaid nii, et kõrvaklappides muusika valjult kajamas, siis täna võtsin need korraks peast ära, sest tahtsin teada mis keelt minu kõrvale tulnud paar räägib ja oh imet – see keel oli eesti keel! :) Väga lahedad inimesed olid ja minu viimased maasikakastid läksid kiirelt, sest täitsime Keniga vaid päeva normi ehk 5 (et saaksid oma päeva kirja kui tahad teise aasta viisat saada ja Kenil on seda teise aasta viisat vaja ja mina olin rahul teenitud 45 dollariga. Parem kui mitte midagi.)

Hiljem õppisin miso supi saladusi (see ei ole vaid vedelik ja vetikad nagu sushi catis!) ja Ken õppis tegema minu ülepanni pannkooke, kõrvale kuulasime eesti regget. Vat selline on elu siin külmal Tasmaania saarel.

P.S.

Lisaks on siin üks tagasihoidlik mõte, kui sulle meeldib see koht siin ja sa tahad seda natuke toetada sellega, et ma saaks tagasi ligipääsu internetile ning sellega ka saaksin taas siia pilte laadida ning juttu ka, siis annan teile paar salasõna 10010089109012 Liina Lelov (SEB). Aitäh juba ette!

P.P.S

Toetad mind ka sellega kui mu ehteid ostad, mis minust eestisse jäid. :) Aitäh!

Korjan maasikaid ning tegin küpsisetorti kah, pilti ei lae, hoian oma viimaseid MB internetti :)

Lisa peale uusi megabaite internetti:

Pilt tordist :)

Olen jõudnud otsapidi kohta nimega Cygnet, siia tõi meid kuulutus sellest, et saab raha teeninda maasikate korjamisega ja saab tõesti. Võrreldes viinamarjadega on töö raske ja mitte nii tulutoov, kuid täna oma teisel päeval korjasin 22 kasti (üks kast 5 dollarit), mind ajendas selleks vaid teadmine, kui olen kokku saanud 500 dollarit siis võtame suuna põhjapoole, kus on hea ja soe. Hommikud algavad mul koos päikesega (pildil üks neist tõusudest) ning need on nii külmad, päeva peale kütab praegu veel soojaks aga mida siit sügisest ikka enam tahta on. Lund oleme juba ju näinud.

Hommikusöök tuli muna seest koos üllatusega, mulle nii meeldivad need kaksirebud :D Ja selles karbis on juba kaks sellist muna olnud. Ja siin siis mõned pildid mu tänasest tööst – 22 kasti! Ma ikka veel ei usu seda, kell 7 alusatsin ning lõpetasin poole neljast, poole tunnise lõunaga ning tegin vähemalt meie karavani pargi tänase päeva rekordi.

Päeval aga sõitsime Tasmaania ühte ikooni vaatama ehk matk veiniklaasi lahte (wineglass bay) ja lamedalt eestimaalt tulnule oli see ikka mõnus, rada oli rahvarohke ja kenasti ehitatud aga kõigepealt 40 min mäest üles ja siis alla ja siis tund üles ja siis alla, tagasiminek ehk tund üles ja alla läks ilma peatusteta, sest Kris leidis, et saan puhata alla minnes ja sain ka aga ikkagi, ma olen harjunud käima lamedal pinnal. Eks korra hakkas häbi ka kui vastu tulid umbes 70-ne aasta ligi abielupaar seljas suured matkakotid (saab ka paari päevase matka teha ja sealt rannast veel edasi minna). Wineglass bay aga oli matka väärt, jalutasime kogu ranna läbi, nägin vallabit, kel kukrus poeg ja olin võlutud, nagu ei oleksi Tasmaanias nagu seda lund ei olekski olnud, sest just nii sini-sinine vesi oli, et oleks tahtnud sisse hüpata, nu mõned seda tegid ka aga mul oli ikka natuke jahe ning ujumise riided korraliku matka kaugusel. Pildid räägivad ise enda eest. Õhtu oli nagu õhtu ikka koos õhtusöögi ja peeratava vallabiga, mis sa elult veel tahta oskad.

Siin üks eriti julge isend hommikust. Mul oli temaga päris lõbus, kuigi ta oli üsna pettunud, et kaamera süüa ei kõlvanud. :)

Peale kaht sooja päeva ja sooja ööd jätsime aga sõbralikud rannad selja taha ning võtsime suuna tulede lahele ehk Bay of Fires, mis Lonely Planeti andmetel on 2005 aastal ajakirja Conde Nast Traveller poolt valitud teiseks maailma parimaks rannaks. See kant Tasmaanias varasemalt ei olnud just väga populaarne turistide hulgas aga peale 2005 aastat jagub neid hulgi ka sinna. Bay of fires sai oma nime muide valgete poolt, kes kunagi sinna randa saabusid ning aborigeenide lõkkeid laevalt silmasid. Eks me ei näinud kogu ala, sest nagu Tasmaanias ikka, paljudesse kohtadesse saab vaid jala ning matkates aga seda mida nägime võib ilusaks küll nimetada, kas just maailma ilusaimaks (2.koht), selles ma nüüd nii kidel ei ole aga ma ei ole kindel üldse sellistes tabelites ka. Ilus on seal kus sul on hea olla ning seal oli hea olla küll, sest rannas inimesi ei olnud, sügis ju käes ning hommikul kui üle ilmatusuurte kivide randa ronisin oli see vaid minu päralt. Telkimisplatsidele aga inimesi jagus, kohe hulgi, oli laupäev ning kohalikud on viimaste ilusate ilmadega loomulikult kõik oma karavanid liikvele ajanud. Ledisime ööseks pelgupaiga kõige viimases telkimise alas, kus ei olnud vetsu aga ei olnud ka inimesi.

Ühel pool teed on põlenud mets ja teiselpool roheline. :) Said tule pidama, tublid tõrjujad :)

Tasmaania sisemaa on aga täis lambaid, pruune künkaid ja tuhandeid lambaid, kõikjal.

P.S Lisaks olen ma nüüd ka telestaar! Kuna Pooley Wines sai auhinna siis eile tööl olles käidi filmimas kuidas see viinamarjade korjamine siis käib, oli kõige jubedam tööpäev mis mul siin olnud on, külm ja vihmane, lõpuks sõrmi ei tundnud ning raha ka seetõttu väga ei saanud (ei jõunud väga kiirelt korjata neid viinamarju) aga kaameraga vehiti nina all ning päris lõbus oli see. Kus ja millal kaadreid näidatakse, pole aimugi :)

Aga siin on üks artikkel töökohast - Vintage year for Pooleys

]]> http://blog.lelov.pri.ee/2012/04/17/sobralikud-veiniklaasi-ja-tulede-rannad/feed/ 3 http://blog.lelov.pri.ee/2012/04/11/igapaevane/ http://blog.lelov.pri.ee/2012/04/11/igapaevane/#comments Wed, 11 Apr 2012 07:32:25 +0000 Liina http://blog.lelov.pri.ee/?p=5417

Täna sai jälle natuke tööd teha, kui meil oleks kauem läinud oleks Tasmaania uudistesse ka saanud. Nimelt tuli televsioon meie omanikku filmima, sest Pooley Wines sai Tasmaania parima veinitegija auhinna. Istun teleka ees ning juba nägin Matthewd telekast kah. Meie saime aga oma töö lõunaks tehtud ning kell kolm sain taas tšeki 150 dollariga ehk tasu kahe päeva eest, kahe väikese tööpäeva eest. Tahaks rohkem tööd teha, palju rohkem, sest tahaks rohkem raha saada nii saatsime oma cv-d ühe ajutise vabriku töökuulutuse peale ning hoiame pöidlaid pihus, kui selle töö saame siis tõenäoliselt enne mai lõppu Tasmaaniast ei lahku ning saan siinset “suurepärast” ilma veel nautida. Kuigi täna on jälle mõnusalt soe, seljas on kleti ja jalas plätud. Vaatasin just laeva pileteid ka, enne 25. aprilli me siit nii või naa autoga minema ei saa… autode kohti lihtsalt ei ole.

Homme lähme jälle trippima ning loodusesse aga seniks naudime siinse koha võimalusi ehk elektrit ja kui siin mudilasi nii palju ei oleks siis saaks basseini ka nautida (see on nelja seina vahel ja sooja veega) aga ei viitsi karjuvate lastega koos vees mässata ja neid on seal alati palju. Köök on ka olemas, kolme seinaga BBQ ala aga külmkapid, voolav vesi ning pliit, seega KÖÖK!

Eile tegin vabatahtlikult jälle süüa, sest tuli igatsus Bibi tehtud supi järele – sibul ja õuna supp rohke karri ja rosinatega, nämm! Tegin eile ka oma kokablogisse postituse koos retseptiga.

Peenleiba tahaks, päris musta leiba (sour dough) ikka leiab aga mitte siin Tasmaanias, kuid Victorias oli see tavaline, heeringas oli ka seal tavaline aga mitte siin. Ostsin eile hapukurki, peale oli kirjutataud polskie ogórki aga toodetud oli Indias!

]]> http://blog.lelov.pri.ee/2012/04/11/igapaevane/feed/ 1