Vaatasin viimase aja pilte mida siia lisanud olen ning tooni annavad mälestused eelmistest reisidest. See äraminemise vajadus on ikka nii suur. Ning kui me nüüd seda pilti siin analüüsima hakkame, siis saate aru, et ka minul on sellest lumest ja külmast kopp ees ning igatus rattavurina järgi on kasvamas – käisin eile viimast silitamas ning üle vaatamas, et kas ta ikka elu ja tervise juures, sest ega see skvotterite elu kerge ei ole. Illegaal nagu ta on.

Kes on skvotter? ÕS ütleb, et mahajäetud hoone õigusevastaselt hõivanu ; vaba ülesharimata maad kasutav asunik Põhja-Ameerikas ja Austraalias.

Sohfa päris mahajäetud majas ei paikne, kuid siiski ruumis mida ei kasutata :)

Aga muidu skvottide (squats) elu ning skvotterid (eestikeeles kasutatakse ka inglise keelset sõna squatterid) on täiesti üks elamise võimalus. Olen sellest lugenud ja kuulnud ning leidisn ühe fotoseeria (vt squatters ja squatting diaries). Ma saan neist inimestest aru ning minu meelest teevad nad pigem head kui kahju, sest nad hoiavad need mahajäetud majad korras ning need ei põle jne, muudavad oma ümbruskonna turvalisemaks. Mina ise ei ole ainult see, kes sinna keskkonda ehk sobiks, kuid pilguheit inimeste ellu on alati põnevust pakkunud.

Kel huvi võib kiigata ka neisse blogidesse:

http://spyingglass.wordpress.com/2009/08/

http://www.insener.com/tonis/archives/000065.html

ja näiteks Wikipediat http://en.wikipedia.org/wiki/Squatting

Google aga annab veel paremaid linke :)

Jõudsin rattast pildistamise peale ning lõpuks hoopis mujale… :S

Täiesti normaalne… täiesti normaalne on õhtusel tunnil (teisipäeval!) helistada ja tellida takso Sõbra tänavale, kuigi ise asud hoopis teisel tänaval, mis samamoodi algab S-tähega ning koosneb viiest tähest. Õnneks oli mu võõrustaja piisavalt nutikas, et mind koheselt parandada. Kõiges on süüdi Tšiili toetamine (veini joomise kaudu) ning see, et taksofirmal on nimeks “Sõbra”. Hea, et lihtsalt sõbra juurde ei tellinud…

P.S Tšiilis hävis hinnanguliselt 150 millionit liitrit veini või enamgi, hukkus 800 inimest…

P.P.S segaduste vältmiseks… pilt on Saint Thomase saarelt

Mul on terav vajadus kirjutada. Ajada taaskord seda eksistentsiaalset  jama, et kes ma olen ning mida ma tahan. Enese otsimine on tänapäeva maailmas juba klišee. Lihtsalt, kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda kogu südamega, ma juba elan oma unistustes ja siis, kui nii ei lähe, on see löök allapoole vööd. Ma tean, et ma pean õppima asjadesse mitte sisse minema, kuid mu unistused on vahel selleks liiga elavad, ma õhtul voodis lebades elangi tulevikus. Ma kujutan ette täiesti ebareaalseid asju – kuni detailideni. Mõtetes koostan nimekirjasid, kuigi ma reealseuses nimekirju ei armasta – ainuke mis vajalikuks on osutunud on olnud poenimekiri. Ja vahel ma vihkan ennast kõige selle eest.

Viimase poole aasta jooksul on kaks korda mu 2010 aasta plaanid uppi löödud. Kaks korda!

Lumi läheb ära aga see selleks. Olen täna natuke kurb, juhuslikult avastasin, et üks unistustest on taas liiva jooksund. Lihtsalt ja niisama. On aeg leida endale uued unistused. Uued mõtted mida teha. 18 päeva pärast sõidan kuuks ajaks ära.

Olümpia saab läbi! Taas võib televiisorist loota ehk midagi huvitavamat peale spordi! Jeeee! Pole minus seda tugitoolisportlast. Isegi hasart, et kas võidab või ei… ei tõmba vaatama. Nummi on aga hakanud huvi üles näitama teleka pildi vastu, ütle veel, et vana kass uusi trikke ei õpi.

Sel nädalal on rohkem koosolekul istutud ja haige oldud kui tööd tehtud. Kuigi ülekaalus pidid olema sünnipäevapidustused.

Normaalsed tööpäeva hommikud algavad mul koos terevisooniga ning nende intervjuudega. Täna oli seal psühholoog Tiiu Meres kes lubas endale üldsituse millest ka mina end puudutatuna tundsin.

„Võib-olla on nii, et vanemate hulgas, kes on jäänud üksi, on rohkem neid, kes on konfliktsed või raske iseloomuga ja tõenäoliselt, kas siis pärilikult või ka õppimise kaudu, võivad nende lapsedki samade hädadega olla.“

Tarbija 24-s nüüd kommentaarides vaieldakse, et see on välja rebitud tsitaat aga ka mulle hakkas see hommikul kõrva pigem väitena mitte lihtsalt ühe lausena paljudest. Hiljem ta küll parandas, et iga juhtum on erinev kui miks siis üldse sellist väidet õhku visata?

Ma olen üksikvanema laps. Aga minu ema on kõike muud kui konfliktne! Kui ma nüüd üldistustesse laskuks siis võiks psühholoogi väitest välja lugeda seda, et üksikvanem on sellepärast üksi kuna nad ei saa teistega läbi? Ok. Ma ei lasku sinnani. Pigem usun, et see ema või isa peab seisma kahe eest, seetõttu ei saagi ta nii kergelt alla anda. Ta peabki võitlema ning sealjuures tihti seda mitte vabatahtlikult. Ta peab võitlema selle eest, et teine vanem toetaks ka lapse kasvamist. Ta peab töötama mitme koha peal, et lastele inimväärset elu pakkuda ning seda kõike ilma vaba ajata, sest lapsed on ju tema juures ning puhkamiseks aega ei ole.

Kuskilt mujalt on mul jäänud kõrvu eemal elava isa väide, et miks ma pean seda raha laste emale andma? Ma ju tean, et see ei lähe ainult lastele. Annaks otse lastele, et nad ise teavad mida nad teevad! Milline ignorantsus! Üür ei maksa ennast ise, soe ei tule tuppa tasuta! Lastega koos elav vanem peab selle eest maksma (üksinda!), selleks ongi ju abi vaja, mitte selleks, et osta kommi ja šokolaadi, kuigi lapsena on ka see vahel vajalik. Muide, kahe vanema vahel pendeldavad lapsed õpivad väga kiirelt ära manipuleerimise nii, et vanem ei saa sellest arugi kui neid ümber sõrme keeratakse. Aga samas annab selline elu iseseisvuse, vastutustunde, sest emal-isal ei ole aega istuda su kõrval ning lahendada koos koolitükke, sa pead ise hakkama saama. Eks see on andnud mingi ebakindluse, klammerdamis vajaduse, hoida kinni sellest mis on, kartuse, et sinuga läheb ka nii. Kuid ma ei usu, et see halb oleks, rääkimata veel psühholoogilisest masohhismist nagu üks Hery väidab ehk kommentaar psühholoogi huviliselt:

Henry : Mina ei ole psühholoog, kuid olen olnud pikka aega psühholoogi huviline isikliku arengu eesmärgil ja kokkuvõttest pean antud seisukohaga nõustuma. Mina näiteks pikka suhet ei plaani neiuga, kelle lapsepõlve kodu pole olnud kvaliteetne. Te ei kujuta ettegi ilmselt kui palju probleeme suudavad genereerida erinevad naised, kes ei ole kasvanud nö. heas peres. Ma olen seda OMA NAHAL korduvalt tunda saanud. Ma jätan need naised sellisetele meestele, kel on endal ka kalduvusi psühholoogiliseks masohhismis.
Rahuarmastav mees.

Kõike head soovides,
Teie mitte kvaliteetne naine (praak)

P.S pilt on New Yorgist

Pidu! Pidu! Õnnitlused Kadile, kes täna oma 27-ndat tähistab ja ma ei saa mainimata jätta, kes ka minust tervelt ühe öö vanem on.

Pildil on märtsikuine New Orleans. Majad on trammi viimases peatuses asunud pargi vastas, kus me õrnas vihmasajus lõunasööki nosisime. Eks ole see patt, et süüa poefabrikaate linnas, mis on kuulus oma toitue poolest, kuid elu on selline.  Läheduses oli ainult üks pood ja kõht korises.

Nii palju sünnib lapsi. Nii paljud on rasedad ning mina ei suuda lastest muud mõelda, et kuidas neid pildile normaalset, hästi ja lapsevanemale armsalt saada. Veebruar. Ma saan kahe päeva pärast 27 ning mu tuju on hall kui udu. Vahel tahaks lihtsalt ära kõndida, kõikide kohustuste eest, kõikide inimeste eest. Täna näiteks tõmbab New Orleansi, meie vastlapäev on seal Mardi Gras koos paraadide ja värviliste helmestega. Ma vahetaks selle hetkega kohe vastlakuklite, lume ning hernesupi vastu välja.

Kulutasime oma päikselise pühapäevase päeva shoppamiseks, kuigi ega see õige tegu olnud, sest koos Valentinipäevaga otsustas nii mõnigi keskus tuua välja plärisevad kõlarid need põhja keerata ning superstaarid laulma tuua. Kõrvad ajasid lausa vett välja. Plussiks oli muidugi tasuta vein Vapianos.

Õhtul läksime filmi ”Valentinipäev” vaatama, mitte Valentinipäeva pärast vaid sellepärast, et pühapäevaõhtuti ei ole oma ajaga midagi peale hakata. Kudumisest ja lugemisest on juba siiber. Kuna aga tegemist oli teemakohase filmiga siis suurim saal oli puupüsti täis ning saali pääsemine võttis topelt kaua aega, sest uksel jagati komme. Aga just enne filmi algust oli kinos nagu Ameerikas ehk läbi mõningate viperuste tuli ekraanile noormees punase roosiga ning rääkis kuidas armastus võrdub tema jaoks ühe neiuga ning kas see neiu tuleks talle naiseks. (Mul tuleb suurest härdusest ikka veel tibutagi ihule, kui ma seda meenutan). Ning meie ees reas laskus see sama mees põlvili, rebis sõrmuse välja ning kogu saal hakkas plaksutama ning kiljuma ehk romantilisele komöödiale oli esimene stseen tehtud. Awww… kinno nad ei jäänud, ju oli erutus liialt suur ning nende film oli selleks päevaks vaadatud.

Film mulle täitsa sobis, oma ülesehituselt meenutas ehk juba klassikaks kujunenud ”Love Actually” filmi.

Pildid on mobiilist, roosamanna reedest ühe kooli seinte vahel.